søndag den 10. januar 2010

29.12.2009

Hommikul ärkasime kukkede koori peale.
Ilus, kui linnakeses hakkas koitma. Ilus oli ka eile ôhtul kui hakkas hämarduma ja majadel tuled süüdati. Nägime aknast, et ka linnaväljakul asuval "kuusepuul" süttisid plinkivad jôulutuled.
Hommikusöögilauas soovitasid prantslased meil sadamaküla Tarrafali külastamise asemel mägiretk ette vôtta. Môtlesimegi proovida.
Ilus, aga raske retk.
Nägime mägikülakese päris argielu. Erinevaid maju ja majakesi. Hoolitsetud köögiviljaaedu ja räämas nurgataguseid. Troopilisest tormist uhutud mägiteid. Veevôtukohti, kust rahvas seljas, peas, käes, eeslite seljas ja aiakärudega 25l kollaseid plastmasskanistreid oma kodudesse laiali vedas. Eesli seljas kallakust alla galopeerivat poisikest. Müüridel istuvaid musti mehi. Aedades töötavaid inimesi. Armsaid uudishimulikke lapsi. Hingematvaid vaateid alla orgu ning pilvedesse uppuvatele mäetippudele. Nägime naist, kes kandis peas suurt kotti, süles nii 2-3-aastast poisikest, seljas seljakotti ja ise laskus parajasti mägiteest alla.
Pôôsast leidsime 2 koletist - ei tea, kas külaelanikel oli kunagi mingi karneval olnud?
Vôttis vôhmale. Ivan pressis, et kui juba nii kaugele on tuldud, on pärast kahju, kui mäetipp nägemata jääb. Muuseas - mäetipust tulid aeg-ajalt JOOSTES alla süsimustad spordikottidega rôômsad noormehed.
Mina olin valmis tagasi vantsima. Üle kere higine. Kuum. Janu. Veepudel peaaegu tühi.
Unistasin, et mäetipus ootab kiosk, kust saab osta külma colat:-) ise oma unistuse üle itsitades.
Millegipärast viisid mäetippu pilvede vahele jämedad elektritraadid. Mobiililevi oli ka olemas.
Jôudsimegi pilvedeni välja!
Ja leidsime mäetipust pilvede vahelt väikese külakese!
Kenad köögiviljaaiad (kartul, oad, mais, banaanid jne), kus askeldasid asju peas transportivad naisterahvad.
Küsisime poe kohta. Taevaste asukate külas oli koguni 2 kioskit!!! Edasi kôndides nägime Sao Nicolau saarel esimest korda asaltteed! "Püüdsin kinni" foto eesli seljas ratsutavast tüdrukust.
Ostsimegi kioskist/poest külma colat. Poes veetis aega Taevaste Asukate Küla totakas memmeke, kes kôiki meid kangesti kallistada tahtis. Poemüüja vangutas piinlikusest pead.¨
Istusime väljas teeäärsel müüril ja jôime oma unistuste coca-colat. Teed mööda tuli keegi keku olemisega mees lahedate teksade ja USA t-särgiga. Mingi lühikese hetke oli ta kadunud ja ilmus siis uuesti välja, olles muude riiete peale arstikitli tômmanud ja kuuldetoru ka kaela riputanud, et me ikka näeksime, et ta on arstionu.
Külake oli täiesti pilvevines. Teeäärsel müüril vedelesid môned kohalikud meesterahvad.
Nüüd oleme siis käinud ära Taevases Paradiisis:-) Nüüd teame, et seal on ees ootamas 2 kioskit, kust muu kraami kôrval on vôimalik osta ka colat:-) Oleme näinud Taevasi Köögiviljaaedu ja Taevaseid Olendeid - tiibu neil küll seljas ei olnud. Isegi kuuldetoruga arstionul mitte.
Tagasitee oli lihtsam. Muudkui aga laskusime ja laskusime mööda käänulisi kandilistest kividest laotud mägiteid. Saime pikapeale päris hästi aru, miks meile enne, mäkketôusul, jooksvad neegrid vastu tulid. See jooksmine NII raske ei olnudki. Lihtsalt pidi ette vaatama, et ei komistaks.
Ribeira Bravasse tagasi jôudnud, ostsime jälle juua, istusime varjus ja kuulasime kôlaritest tulevat Cabo Verde muusikat.

1 kommentar:

Anonym sagde ...

oppinud